Teised kirjandusinimesed Birk Rohelennust
Birk Rohelendu kui ühte väga unikaalset kirjanikku aitavad kirjeldada tema kolleegid, sõbrad ja tuntud inimesed Eesti kirjandusmaastikul.
Ketlin Priilinn (kirjanik, tõlkija, vabakutseline ajakirjanik)
(18)
"Birk on mu parim sõbranna ja ma julgeks öelda, et ta on kindlasti üks kõige omanäolisemaid ja paljutõotavamaid noori autoreid Eesti kirjandusmaastikul. Tema loomingu üheks suurimaks eeliseks on originaalsus - Birk on läbinisti tema ise, ta ei kirjuta kellegi moodi ning keegi teine ei kirjuta nagu tema. Tal on imeline anne luua väga-väga erinevaid, lausa vastandlikke teoseid ja karaktereid, olles suuteline vägagi usutavalt kirjeldama ühes raamatus näiteks armunud kuninganna, teises tavalise tänapäeva teismelise, kolmandas aga hoopis elus kibestunud meesšovinisti tundeid. Birki teostes leidub alati huvitavaid ning teravmeelseid mõtteid ja tähelepanekuid, tema filosoofia ei muutu kunagi igavaks ega moraalitsevaks, vaid vastupidi, see on värske, nooruslik, ja mis peamine - aus.
Usun päris kindlalt, et Birk jõuab veel kaugele ja saavutab palju. Temas on seda kirjaniku jaoks hädavajalikku entusiasmi, pealehakkamist ja tahet ennast kirjutamisele pühendada ning tema pea on alatasa täis põnevaid ideid, mida tuleb üha juurde ja juurde.
Inimesena on Birk lõbus, energiline ja julge ning ei karda kunagi välja öelda, mida ühest või teisest asjast mõtleb. Juba meie tutvuse esimestest päevadest panin tähele, kui huvitav on temaga vestelda, absoluutselt ükskõik missugusel teemal. Ta on tohutult eriline ja omapärane inimene ning mul on väga hea meel, et mul on selline sõbranna."
Usun päris kindlalt, et Birk jõuab veel kaugele ja saavutab palju. Temas on seda kirjaniku jaoks hädavajalikku entusiasmi, pealehakkamist ja tahet ennast kirjutamisele pühendada ning tema pea on alatasa täis põnevaid ideid, mida tuleb üha juurde ja juurde.
Inimesena on Birk lõbus, energiline ja julge ning ei karda kunagi välja öelda, mida ühest või teisest asjast mõtleb. Juba meie tutvuse esimestest päevadest panin tähele, kui huvitav on temaga vestelda, absoluutselt ükskõik missugusel teemal. Ta on tohutult eriline ja omapärane inimene ning mul on väga hea meel, et mul on selline sõbranna."
Jim Ashilevi (tudeng Viljandi Kultuuriakadeemiast)
(19)
"Birk Rohelend kirjutab kehaga. Aga mitte selle kehaga, milles teda näeme, vaid kehaga, mis avaldub tähtede kaupa kirjaridades, mis põimuvad imeilusateks ja imevalusateks mustriteks. Need mustrid moodustavad lummavaid ja karme maailmu, mis muidu on naha all varjul, kuid mis Birki hääle peale elustuvad, muutudes ühekorraga lummavateks ja määratult ohtlikeks.
Mina ei taha Birki maailmu peljata. Lähen sisse ja liuglen tema tekstiveenides, lasen verel, mis kord on sünkmust, kord punane, kord taevasinine, kord roheline nagu värske muru, kord kollane nagu hull päike ... lasen sel verel end kanda. See veri läbib sügavused, mida tavaliselt ei näidata. Birk näitab.Tema tekstides on ilu ja valu.
Ta tegeleb alati inimliku piiratusega, lükates piire seestpoolt üha kaugemale ja kaugemale, et jõuda ... kuhu? Sinu sisse."
Mina ei taha Birki maailmu peljata. Lähen sisse ja liuglen tema tekstiveenides, lasen verel, mis kord on sünkmust, kord punane, kord taevasinine, kord roheline nagu värske muru, kord kollane nagu hull päike ... lasen sel verel end kanda. See veri läbib sügavused, mida tavaliselt ei näidata. Birk näitab.Tema tekstides on ilu ja valu.
Ta tegeleb alati inimliku piiratusega, lükates piire seestpoolt üha kaugemale ja kaugemale, et jõuda ... kuhu? Sinu sisse."
Robert Randma (kirjanik, raamatu "Sigaret" autor)
(20)
"Birk Rohelend on ehtne näide sellest, kuidas järjepidevus viib sihile. Raske on Eesti kirjandusmaastikul leida töökamat autorit, kui seda on Birk. Kui Birk tegeleks žonglöörimisega, oleks tal õhus korraga oluliselt rohkem palle, kui meisterlikematelgi tsirkuse artistidel. Seda kujundit ei too ma ilmaasjata, sest Birk on artist. Tema tegevuspõld ei alga ega lõppe hämaras toas sõnade järjestikku panemisega, vaid Birki võib kohata nii filmi-, kui teatrimaailmas, kuid ka performance’itega üles astumas, kohalikul muusikamaailmal silma peal hoidmas, lapsi kasvatamas, luulet kirjutamas ning esitamas ja kindlasti ka Karlssoni kombel pilvede vahel hõljumas. Lühidalt on Birk nagu supernaine, kelle sarnaseid oleme harjunud koomiksitest leidma. Ja loomulikult ei ole ka koomiksite kirjutamine Birki jaoks võõras maa.
Siinkohal ei taha ma aga Birki portreteerida kui tühja ringijooksjat. Seda ta kindlasti pole. Birki sammud on kalkuleeritud, ta on äärmiselt süstemaatiline ja tema tekstide alt leiame hoolikalt kokkupandud luukere, millele kiht kihi haaval on värvinüansse peale võõbatud. Birkil on kindlasti kujunenud oma konkreetne lugejaskond, keda tema kajastatud teemad paeluvad ja seda lugejaskonda ei jäta ta kunagi uute asjadega üllatamata. Birk on kindlasti emotsioonipõhine autor. Tema tekstid ärgitavad sisemonoloogidele, kuid eelkõige minnalaskmisele. Tekstid on dekatentlikud ja surevad ja seda mitte otseses mõttes. Vahest see võtabki minu jaoks enim Birki kokku – tema loomingu emotsionaalne lagunemine. Nagu vaataks tuhkjat lund tuulega mäenõlvalt ära lendamas.
Kord aga paljastub see mägi lume alt ja siis saame näha ja kindlasti ka tunda, mida Birk lume asemele otsustab panna. Kas ta ehitab sinna midagi käegakatsutavat või midagi südant mähkivat? Birkil tasub pilku peal hoida. Tema käed, hing ja meel ei väsi niipea."
Siinkohal ei taha ma aga Birki portreteerida kui tühja ringijooksjat. Seda ta kindlasti pole. Birki sammud on kalkuleeritud, ta on äärmiselt süstemaatiline ja tema tekstide alt leiame hoolikalt kokkupandud luukere, millele kiht kihi haaval on värvinüansse peale võõbatud. Birkil on kindlasti kujunenud oma konkreetne lugejaskond, keda tema kajastatud teemad paeluvad ja seda lugejaskonda ei jäta ta kunagi uute asjadega üllatamata. Birk on kindlasti emotsioonipõhine autor. Tema tekstid ärgitavad sisemonoloogidele, kuid eelkõige minnalaskmisele. Tekstid on dekatentlikud ja surevad ja seda mitte otseses mõttes. Vahest see võtabki minu jaoks enim Birki kokku – tema loomingu emotsionaalne lagunemine. Nagu vaataks tuhkjat lund tuulega mäenõlvalt ära lendamas.
Kord aga paljastub see mägi lume alt ja siis saame näha ja kindlasti ka tunda, mida Birk lume asemele otsustab panna. Kas ta ehitab sinna midagi käegakatsutavat või midagi südant mähkivat? Birkil tasub pilku peal hoida. Tema käed, hing ja meel ei väsi niipea."
Birk Rohelennust meedias
(artikli pealkirjale klikates saad minna originaallehele)
Eesti Naine (01.02.2010)
Aive Herja "Rohelennukas revolutsioon"
“Universumi kõige keerulisem küsimus on, kuidas öelda midagi nii, et sellest saadakse aru nõnda, nagu sina seda mõistad. Sellest midagi keerulisemat ei ole. Lennud Kuule on selle kõrval köki-möki,” ütleb Birk Rohelend (28)...
Wordpress Nädala Autor (05.01.2010)
Birk Rohelend
Tegelikult olen hakanud viimasel ajal tundma, et ma olen ikka kuradi vana. Kui mu paljas pealagi peeglist mulle vastu kiiskab, mõtlen ma õudusega Grassmannile ja mul on tunne, et siin, just siinsamas, ühe sammu kaugusel algabki vanadus....
Vikerkaar (01.12.2009)
Peeter Helme "Tänapäeva ideaalkirjandus - nii heas kui halvas"
Liialdamata võib öelda, et “Mu sõralise sõbra” käsikiri üllatas pea kõiki 2008. aasta romaanivõistluse žürii liikmeid. Tegelikult isegi mitte lihtsalt ei üllatanud, vaid tekitas elavat poleemikat. Esiteks teose vorm – käsikiri oli iseköidetud, umbes A5 formaadis, kenasti kujundatud kaanega. Korraks tekkis lausa küsimus, ega ole tegemist valmisraamatuga, mis oleks teose võistluselt diskvalifitseerinud...
Kirjanduse ja Keele ajaveeb (18.11.2009)
Maire Liivamets "Birk Rohelend. Enesetapjad"
Eriti sageli ma noorsoo- ja lasteraamatuid ei tutvusta, ent Birk Rohelennu looming on jäänud silma kui eriti jõuline ning intrigeeriv. Seda romaani soovitan kindlasti lapsevanematele, nõnda kui kunagi soovitati Hirami „Mõru maiku“...
Sirp (13.11.2009)
Jürgen Rooste "Rääkida siiralt. Teispool noid piire"
Birk Rohelennu lugemiseks peab läbima iroonia ja interteksti faasi ja siis jõudma tagasi siirusse, lihtsusse. Ei ole mus mõnd aega üks raamat säärast kummastust tekitanud, sest – mida mõelda noore autori üle saja lehekülje pikast romantilist laadi ballaadist...
Kirjanduse ja Keele ajaveeb (07.10.2009)
Maire Liivamets "Birk Rohelend. Alexander ja Belle"
122-leheküljeline ballaad. Kasutaks kohe võõrsõna - ekstraordinaarne. Lugulaul Kaljumägedelt toodud kaunist 20-ne aastasest kuningannast Alexandrast, kes kannatab kibedasti oma hingesaladuse pärast, sest on tegelikult Alexander ja armunud imekaunisse neiusse Belle`sse...
Postimees (22.04.2009)
Tea Raidsalu "Birk Rohelend: minu õnn on sügav rahulolematus ja pidev töö edasimineku nimel"
Viljandis sündinud ja kasvanud, siin Jakobsoni gümnaasiumi lõpetanud noorkirjanik Birk Rohelend tõdeb, et teda on eluaeg kiusanud painav vajadus midagi luua. Oma mõttekatkeid tähendab ta üles ka blogisse, mida nimetab «Morbidaariumiks»...
Eesti Päevaleht (13.02.2009)
Maris Meiessaar "Noorteromaani tegelaste maailm on lohutu"
Umbkaudu kolme aasta jooksul flirdivad tegelased surmaga ja püüavad salaja loota parimat, paraku edutult. „Enesetapjate” karakterid avanevad esialgu ladusalt. Tegelaste kirjeldustes on konkreetsust, värvi ja mõnusaid võrdlusi. Ent mida edasi, seda harvemaks need avanemised jäävad ja võimust võtavad monoloogid ja filosofeerimine...
Eesti Päevaleht (13.02.2007)
Mari Klein "Noor Mortimer võitleb elu valu ja iseendas elavate deemonitega"
Ehmatus, ahastus, viha, süütunne, igatsus. Sisevõitlus käegalöömise ja mustast august väljaronimise vahel. Õlekõrtest haaramine ja kiusatustele vastupanu. Kõike seda sisaldab Birk Rohelendi romaan “Mina, Mortimer”...
Postimees (18.03.2006)
Priit Rajalo "Noorkirjanike sulge juhivad surm, narkootikumid ja kodutus"
Surm. Narkootikumid. Kodutu elu. Ei nalja ega naeru. Nii võib kokkuvõtvalt iseloomustada tänavuse noorteromaani võistluse paremaid töid. Vanemad hindajad üllatuvad, kui palju on noortel tegelikult muresid, kirjutab Priit Rajalo...
Aive Herja "Rohelennukas revolutsioon"
“Universumi kõige keerulisem küsimus on, kuidas öelda midagi nii, et sellest saadakse aru nõnda, nagu sina seda mõistad. Sellest midagi keerulisemat ei ole. Lennud Kuule on selle kõrval köki-möki,” ütleb Birk Rohelend (28)...
Wordpress Nädala Autor (05.01.2010)
Birk Rohelend
Tegelikult olen hakanud viimasel ajal tundma, et ma olen ikka kuradi vana. Kui mu paljas pealagi peeglist mulle vastu kiiskab, mõtlen ma õudusega Grassmannile ja mul on tunne, et siin, just siinsamas, ühe sammu kaugusel algabki vanadus....
Vikerkaar (01.12.2009)
Peeter Helme "Tänapäeva ideaalkirjandus - nii heas kui halvas"
Liialdamata võib öelda, et “Mu sõralise sõbra” käsikiri üllatas pea kõiki 2008. aasta romaanivõistluse žürii liikmeid. Tegelikult isegi mitte lihtsalt ei üllatanud, vaid tekitas elavat poleemikat. Esiteks teose vorm – käsikiri oli iseköidetud, umbes A5 formaadis, kenasti kujundatud kaanega. Korraks tekkis lausa küsimus, ega ole tegemist valmisraamatuga, mis oleks teose võistluselt diskvalifitseerinud...
Kirjanduse ja Keele ajaveeb (18.11.2009)
Maire Liivamets "Birk Rohelend. Enesetapjad"
Eriti sageli ma noorsoo- ja lasteraamatuid ei tutvusta, ent Birk Rohelennu looming on jäänud silma kui eriti jõuline ning intrigeeriv. Seda romaani soovitan kindlasti lapsevanematele, nõnda kui kunagi soovitati Hirami „Mõru maiku“...
Sirp (13.11.2009)
Jürgen Rooste "Rääkida siiralt. Teispool noid piire"
Birk Rohelennu lugemiseks peab läbima iroonia ja interteksti faasi ja siis jõudma tagasi siirusse, lihtsusse. Ei ole mus mõnd aega üks raamat säärast kummastust tekitanud, sest – mida mõelda noore autori üle saja lehekülje pikast romantilist laadi ballaadist...
Kirjanduse ja Keele ajaveeb (07.10.2009)
Maire Liivamets "Birk Rohelend. Alexander ja Belle"
122-leheküljeline ballaad. Kasutaks kohe võõrsõna - ekstraordinaarne. Lugulaul Kaljumägedelt toodud kaunist 20-ne aastasest kuningannast Alexandrast, kes kannatab kibedasti oma hingesaladuse pärast, sest on tegelikult Alexander ja armunud imekaunisse neiusse Belle`sse...
Postimees (22.04.2009)
Tea Raidsalu "Birk Rohelend: minu õnn on sügav rahulolematus ja pidev töö edasimineku nimel"
Viljandis sündinud ja kasvanud, siin Jakobsoni gümnaasiumi lõpetanud noorkirjanik Birk Rohelend tõdeb, et teda on eluaeg kiusanud painav vajadus midagi luua. Oma mõttekatkeid tähendab ta üles ka blogisse, mida nimetab «Morbidaariumiks»...
Eesti Päevaleht (13.02.2009)
Maris Meiessaar "Noorteromaani tegelaste maailm on lohutu"
Umbkaudu kolme aasta jooksul flirdivad tegelased surmaga ja püüavad salaja loota parimat, paraku edutult. „Enesetapjate” karakterid avanevad esialgu ladusalt. Tegelaste kirjeldustes on konkreetsust, värvi ja mõnusaid võrdlusi. Ent mida edasi, seda harvemaks need avanemised jäävad ja võimust võtavad monoloogid ja filosofeerimine...
Eesti Päevaleht (13.02.2007)
Mari Klein "Noor Mortimer võitleb elu valu ja iseendas elavate deemonitega"
Ehmatus, ahastus, viha, süütunne, igatsus. Sisevõitlus käegalöömise ja mustast august väljaronimise vahel. Õlekõrtest haaramine ja kiusatustele vastupanu. Kõike seda sisaldab Birk Rohelendi romaan “Mina, Mortimer”...
Postimees (18.03.2006)
Priit Rajalo "Noorkirjanike sulge juhivad surm, narkootikumid ja kodutus"
Surm. Narkootikumid. Kodutu elu. Ei nalja ega naeru. Nii võib kokkuvõtvalt iseloomustada tänavuse noorteromaani võistluse paremaid töid. Vanemad hindajad üllatuvad, kui palju on noortel tegelikult muresid, kirjutab Priit Rajalo...
