Minu tee Birk Rohelennuni (kodulehe autor kodulehest ja Birkist)
Birk Rohelennuga puutusin esimest korda kokku päriselus, kui ta esines ENKO konverentsil. Sealt jättis ta mulle äärmiselt paeluva mulje ja tema looming hakkas mind huvitama. „Mina, Mortimer“ oli esimene Birki raamat, mille läbi lugesin. See ülimalt hea sõnakasutusega, rohkelt kujunduslike väljenditega tekst köitis mind esimestest lehekülgedest saadik.
Sõnakasutus on suurepärane ka kõigis teistes Birki teostes ning tihtipeale leian end tema teoseid lugedes lehekesi ja märkmepabereid raamatulehtede vahele toppimas, sest leian neis kasulikke ja minu jaoks ennemõeldamatuid mõtteteri ning suurel hulgal huvitavaid ideid, mida ise olen alati mõelnud, kuid kuidagi sõnadesse pole suutnud panna.
Olles põhjalikult tutvunud kodulehe tegemise käigus tema elulooga, muutub Birk Rohelennu loomingu tähendus minu jaoks aina sügavamaks, sest paralleelid on märgatavad. Seoseid võib luua näiteks tema esikteose „Mina, Mortimer“ ja ülikooliaegse mina-otsingutega, kuid ka pisikeste detailidega: raamatu „Mu sõraline sõber“ peategelane Karl töötab reklaamiagentuuris, reklaamimaailmaga on teatavasti sinasõber ka Birk ise. Just nende seoste loomine on üks põhjustest, miks mulle meeldis kirjaniku olemusse nii-öelda süübida.
Kõige rohkem armastan ma Birk Rohelennus seda, et ta ei mõtle lugeja eest mõtteid ära. Tema raamatud on tõepoolest nagu raamatud – ehedad ja mõtlemapanevad, mitte nagu televisioon ja muu kaasaegne multimeedia , kus kõik on justkui ette kirjutatud. Birkil on imetlusväärne oskus jätta põhiline üldsegi ridade vahele, kas läbi sarkastilise huumori või läbi irratsionaalselt koostatud lausete. Teinekord aga ei vajagi tekst silmnähtavat „vahendit“ ridadevaheliseks eksisteerimiseks, vaid ridade vahel peituv mõte jõuab lugejani lausa maagilisel viisil raamatu arenedes. Neid pisikesi mõtteteri ridade vahelt otsida, luua seoseid, samastuda tegelastega mitmel viisil ja lugedes kogu aeg kaasa mõelda - see on ülim rõõm ja nauding.
„Mu sõraline sõber“ oli esmapilgul küllaltki ehmatav teos, kuna niivõrd robustne sõnakasutus ja taolised mõtted ei laseks iial arvata, et autoriks on naine. Teades seda fakti, muutub raamatu tähendus veelgi. Samuti tundub, et Birk Rohelend on suutnud raamatu teha just piisavalt lühikese, sest kauem sellist laiamist, talumatut vingumist ja egoismi küll välja poleks suutnud kannatada.
Ilmselgelt tekitavad Birki raamatud lugejas emotsioone ja need elavad temas veel pikka aega pärast lugemist. Hämmastama paneb tema fantastiline ümberkehastumisvõime – üks hetk suudab ta mõelda nagu naistevihkajast keskealine mees, teine hetk nagu noor üliõpilane, kes oma tõelist mina otsib ja kolmandal hetkel on ta kehastunud enesetapumõtetega linnanooreks. Mulle isiklikult on tugeva mulje jätnud ka Birki reaalhariduslik taust, oskus mõelda loogiliselt ning tuua kirjandusse sisse matemaatilisi „funktsioone“, see teebki Birk Rohelennu niivõrd eristuvaks teistest noorkirjanikest. Nagu ta isegi on öelnud, siis teist sellist numbri- ja kunstiinimest eesti kirjandusmaastikul ei leidu.
Kodulehe tegemise käigus avastasin aina rohkem ja rohkem, kuivõrd mitmekihilise ja huvitava isiksuse ja tema loominguga mul tegu on ja selle sees oli ääretult huvitav olla.
Sõnakasutus on suurepärane ka kõigis teistes Birki teostes ning tihtipeale leian end tema teoseid lugedes lehekesi ja märkmepabereid raamatulehtede vahele toppimas, sest leian neis kasulikke ja minu jaoks ennemõeldamatuid mõtteteri ning suurel hulgal huvitavaid ideid, mida ise olen alati mõelnud, kuid kuidagi sõnadesse pole suutnud panna.
Olles põhjalikult tutvunud kodulehe tegemise käigus tema elulooga, muutub Birk Rohelennu loomingu tähendus minu jaoks aina sügavamaks, sest paralleelid on märgatavad. Seoseid võib luua näiteks tema esikteose „Mina, Mortimer“ ja ülikooliaegse mina-otsingutega, kuid ka pisikeste detailidega: raamatu „Mu sõraline sõber“ peategelane Karl töötab reklaamiagentuuris, reklaamimaailmaga on teatavasti sinasõber ka Birk ise. Just nende seoste loomine on üks põhjustest, miks mulle meeldis kirjaniku olemusse nii-öelda süübida.
Kõige rohkem armastan ma Birk Rohelennus seda, et ta ei mõtle lugeja eest mõtteid ära. Tema raamatud on tõepoolest nagu raamatud – ehedad ja mõtlemapanevad, mitte nagu televisioon ja muu kaasaegne multimeedia , kus kõik on justkui ette kirjutatud. Birkil on imetlusväärne oskus jätta põhiline üldsegi ridade vahele, kas läbi sarkastilise huumori või läbi irratsionaalselt koostatud lausete. Teinekord aga ei vajagi tekst silmnähtavat „vahendit“ ridadevaheliseks eksisteerimiseks, vaid ridade vahel peituv mõte jõuab lugejani lausa maagilisel viisil raamatu arenedes. Neid pisikesi mõtteteri ridade vahelt otsida, luua seoseid, samastuda tegelastega mitmel viisil ja lugedes kogu aeg kaasa mõelda - see on ülim rõõm ja nauding.
„Mu sõraline sõber“ oli esmapilgul küllaltki ehmatav teos, kuna niivõrd robustne sõnakasutus ja taolised mõtted ei laseks iial arvata, et autoriks on naine. Teades seda fakti, muutub raamatu tähendus veelgi. Samuti tundub, et Birk Rohelend on suutnud raamatu teha just piisavalt lühikese, sest kauem sellist laiamist, talumatut vingumist ja egoismi küll välja poleks suutnud kannatada.
Ilmselgelt tekitavad Birki raamatud lugejas emotsioone ja need elavad temas veel pikka aega pärast lugemist. Hämmastama paneb tema fantastiline ümberkehastumisvõime – üks hetk suudab ta mõelda nagu naistevihkajast keskealine mees, teine hetk nagu noor üliõpilane, kes oma tõelist mina otsib ja kolmandal hetkel on ta kehastunud enesetapumõtetega linnanooreks. Mulle isiklikult on tugeva mulje jätnud ka Birki reaalhariduslik taust, oskus mõelda loogiliselt ning tuua kirjandusse sisse matemaatilisi „funktsioone“, see teebki Birk Rohelennu niivõrd eristuvaks teistest noorkirjanikest. Nagu ta isegi on öelnud, siis teist sellist numbri- ja kunstiinimest eesti kirjandusmaastikul ei leidu.
Kodulehe tegemise käigus avastasin aina rohkem ja rohkem, kuivõrd mitmekihilise ja huvitava isiksuse ja tema loominguga mul tegu on ja selle sees oli ääretult huvitav olla.
