Birk Rohelend

"Mu sõraline sõber" (Tammerraamat 2009)

Picture
(15)
"Teos on suurepärase musta huumoriga vürtsitatud põnevik, mille jälkmeeldivat peategelast on raske unustada. Kaur Kenderi, Chaneldiori Ja Toomas Verrevi juba valmistehtud suurtesse saapajälgedesse vajutab see teos oma tikk-kontsaga veel sügavama augu."

Romaan on omaette kunsttükk ka kõiki häid kujundustraditsioone reformiva lahenduse tõttu, mille autoriks on Lauri Tuulik.

Peategelasest minajutustaja, 33-aastane reklaamimaailmas töötav Karl on uskumatult enesekeskne, äkilise iseloomuga, elus kibestunud naistevihkajast mees, kes vihkab kõiki ja kõike. Tema arusaamad elust on äärmiselt lünlikud, kuid ise ta nendesse vägagi usub. Karl on meisterlik valetaja, valetab nii iseendale kui ka teistele. Enese sees pesitsevat vähki nimetab ta "sõraliseks sõbraks". Ta ei ole selline, nagu teised teda näevad - Rohelend tahabki raamatus rõhutada, et ükski inimene ei ole tegelikult selline, nagu teistele paista üritatakse ja kogu elu on üks suur näitemäng. 

Raamat on jutustatud minevikuvormis ning annab justkui tagasivaadet Karli elule. Ühtlasi käib ka pidev vingumine elu, naiste, vanaema mannapudru, juuksekarvade, kollaste hammaste, ema käitumisviiside, isa kehakuju ja kõige üle, mida vähegi kritiseerida on võimalik. Iseennast peab minategelane ääretult perfektseks tüübiks, kellel naised lausa järgi jooksevad. Küllap ta seda ka on, aga tema põhjendamatult kõrge enesehinnang muudab esmapilgul meeldiva inimese ülimalt ebameeldivaks ja suisa jälgiks.

Karl on inimene, kes usub, et ellu jäävad need, kel puudub südametunnistus, kellele käivad närvidele teiste inimeste emotsioonid, kes peab armastust needuseks ja kes oskab suurepäraselt inimesi ümber oma sõrme keerata.

Teoses tõuseb esile ka täiuslikkuse probleem - kõigile inimestele meeldib olla ideaalne ning seega valetatakse uskumatult palju, nii teistele kui iseendale. Birki jaoks on põhiline, et see, mida inimene mõtleb, ei ole see, mida ta ütleb ja ja see, mida ta ütleb, pole see, mida ta teeb.

Romaan paneb küll mõtlema kõige selle üle, mis siin ilmas valesti on, ja kohati isegi ülimalt robustse peategelase uskumatult robustsete mõtetega nõustuma ja tekitama soovi selle inimesega isiklikult kohtuda. Kuid  raamatu lõplikuks õppetunniks võiks olla siiski, et pärast lugemist jõuavad inimesed järeldusele, et tegelikult on kõik ju ikkagi niivõrd hea ja maailm, milles me elame, ääretult ilus.

Teoses "Mu sõraline sõber" üleskerkivad probleemid ja mõtted:
  • Minevikus kogetu mõjutused.
Üsna tihti pajatab Karl ka jutukesi oma küllaltki õudsest minevikust ja lapsepõlvest, kodust ärajooksmistest jne. Tuuakse ka näide, kuidas juba ta isa oli kõike jälestanud, seega ei tasu imestada, miks tema kõigesse nii vihkavalt suhtub.

  • "Mitte kedagi ei huvita, kui tark sa oled või mida sa suudad. Kõik, mis on ellujäämiseks vajalik, on oskus näida edukas." 
Pidev, kuid sellegi poolest õigustatud vingumine minategelase poolt, kui kohutavalt muljeline maailm tegelikult on. Enamikele inimestele on oluline see, kes tuttavad ja kuidas sa välja näed, mitte sisemus.
Stseen baaris, kui Grassmann ja Karl otsisid enda reklaamitiimi kolmandat liiget:
"Ühe tõelise reklaamiagentuuri jaoks oli meil vaja ka niisugust inimest, kes näeks välja nagu need eredavärvilised kultuuriinimesed seal baaris, et me suudaks kliendile selgeks teha, et oleme tõeliselt loovad."


  • Pidev püüd olla keegi, vastata ühiskonna standarditele.

  • Läbi musta huumori ühiskonnaprobleemide vastu võitlemine.
Peategelane halvustab anoreksiat, rääkides, kui inetu oli spagetitaoline naine, ning räägib halvasti madala enesehinnanguga naistest. "Võidab see, kes on surres kõige kõhnem"

  • Sõprus ja selle tegelik tähendus.
"Ma tean küll, et selline eksitus on meie kultuuriruumis kerge tekkima, sest siin on kombeks nimetada sõpradeks inimesi, kellega on ühiseid ettevõtmisi ja veedetakse palju aega koos."