"Enesetapjad" (Tänapäev 2009)
(13)
"Reaalsusena tajutud maailm koosneb vaid subjektiivsetest tunnetusfragmentidest."
Romaan "Enesetapjad" räägib ühe linna noortest, kelle elud on omavahel põimunud lootusetuks rägastikuks ja keda vaevab vaid üks küsimus: milleks elada? Mõni neist põgeneb elu eest, teine selle poole; neid kõiki painab puudulik reaalsus ja unistused paremast tulevikust. Terve romaani vältel filosofeeritakse elu olemuse ja mõtte, armastuse, pettumuse ja vihkamise üle.
Peatükid kannavad teoses figureerivate tegelaste nimesid - Pia, Zen, Sofia, Harald ja nende kombinatsioonid (Pia, Harald; Sofia, Zen). Vahepeal selgitatakse ka nn taustsüsteeme ja kaldkirjas on mõtlemapanevad tekstikatkendid, mida võib võtta nii nende inimeste mõtete kui ka elu üle filosofeerimisena.
"Kui inimesed mitte ei sünniks, vaid neid aretataks inkubaatorites, oleksid ehk nad kõik normidele vastavad. Ometi on võimalik, et isegi siis oleksid mõned katseklaasibeebid teistmoodi. Alati leidub mõni valge vares. Ja valged varesed torkavad silma. Valgel inimvaresel on kaks võimalust: kas kanda oma valget sulestikku kõigest hoolimata või võõbata see mustaks. Paraku ei mõju kunstlikud suled kuigi usutavalt. Ja oma sisemist olemust, seda ei saa kuidagi mustaks võõbata."
* * *
Romaan "Enesetapjad" räägib ühe linna noortest, kelle elud on omavahel põimunud lootusetuks rägastikuks ja keda vaevab vaid üks küsimus: milleks elada? Mõni neist põgeneb elu eest, teine selle poole; neid kõiki painab puudulik reaalsus ja unistused paremast tulevikust. Terve romaani vältel filosofeeritakse elu olemuse ja mõtte, armastuse, pettumuse ja vihkamise üle.
Peatükid kannavad teoses figureerivate tegelaste nimesid - Pia, Zen, Sofia, Harald ja nende kombinatsioonid (Pia, Harald; Sofia, Zen). Vahepeal selgitatakse ka nn taustsüsteeme ja kaldkirjas on mõtlemapanevad tekstikatkendid, mida võib võtta nii nende inimeste mõtete kui ka elu üle filosofeerimisena.
"Kui inimesed mitte ei sünniks, vaid neid aretataks inkubaatorites, oleksid ehk nad kõik normidele vastavad. Ometi on võimalik, et isegi siis oleksid mõned katseklaasibeebid teistmoodi. Alati leidub mõni valge vares. Ja valged varesed torkavad silma. Valgel inimvaresel on kaks võimalust: kas kanda oma valget sulestikku kõigest hoolimata või võõbata see mustaks. Paraku ei mõju kunstlikud suled kuigi usutavalt. Ja oma sisemist olemust, seda ei saa kuidagi mustaks võõbata."
* * *
(14)
"Kas ei ole elu mõnikord just nagu jõgi, mis voolab oma jäikade kallaste vahel Looduse vastuvaidlematute seaduste järgi - kindlas suunas, kindla kiirusega ja alati sama rada jälgides?
Vahel loksub uinuv vesi laisalt oma sängis, vahel pekslevad vahused lained vastu kaldaid. Aga ikka ja alati liigub jõgi sellessamas, vastuvaidlematus suunas.
Ja need, kes vete kirkas kallistuses oma elu elavad, siiruviirulised, täpilised, tundlalised, uimelised olevused - kas pole nad mõjutatud sellesama vee voolusuuna tugevusest?
Alati on kergem ujuda pärivoolu. Lasta end vooluga kaasa viia. Lasta end kaasa viia kõigega, mis vees ujub."
* * *
Teos kutsub üles tolerantsile ning võitleb sildistamise vastu, ühtlasi tutvustades subkultuure ja näidates väga paljude noorukite varjatud maailmapilti. Romaanist saab välja lugeda ka seda, et inimesed ei ole need, kes nad paistavad, ning ületamatult raske on kanda ootustele vastamise koormat. Kõigil tegelastel on oma unistused, pettumused, varjatud saladused ja mured ning erinevatel põhjustel "tapetakse" ennast.
"Jääkülm vesi pahises Zenile lagipähe. Kõhnad käed tegid paar abitut liigutust. Värv voolas ojadena mööda kaunist nägu."
"Pole midagi raskemat kui olla isikupäratu. Sest tavaline inimene on müüt, illusioon. Seetõttu polegi kunagi võimalik tavaline olla. Aga nii pole ka võimalik päriselt eriline olla."
Suur osa teosest vaidleb ka inimhingede erilisuse, tavalisuse, isikupäratuse ja isikupära üle."
"Enesetapjates" tuleb ehedalt välja Birk Rohelennu geenitehnoloogi ja reaalainete poole kalduva inimese taust ning tahtmatult trügivad esile ka meenutused mitte nii roosilisest lapsepõlvest ja noorusajast.
"Soo määratletud olemus on vaieldav.
Teaduslikul anatoomial on jalad all senikaua, kuni me vaatleme väliseid sootunnuseid.
Bioloogia hoiab oma positsiooni seni, kuni saame rääkida variatsioonidega kromosoomikompleksidest.
Senikaua, kuni variatsiooniks on kas XX või XY, on asi selge ja kahene.
Mis aga siis, kui valikusse kuuluvad XXY, XYY, XXXY, XXYY?
Rääkimata sellest, et on olemas naisi, kellel on Y-kromosoom, mis siis, et inaktiivne?
Reaalsuses ei eksisteeri kahendsüsteeme.
Ma olen alati võrrelnud ennast oma isaga, jälginud tema käitumismustreid ja üritanud olla temast parem mees."
Tegelaste omavaheliste seoste rägastik, nende mõtted, suhted, unistused ja maailmavaated:
Vahel loksub uinuv vesi laisalt oma sängis, vahel pekslevad vahused lained vastu kaldaid. Aga ikka ja alati liigub jõgi sellessamas, vastuvaidlematus suunas.
Ja need, kes vete kirkas kallistuses oma elu elavad, siiruviirulised, täpilised, tundlalised, uimelised olevused - kas pole nad mõjutatud sellesama vee voolusuuna tugevusest?
Alati on kergem ujuda pärivoolu. Lasta end vooluga kaasa viia. Lasta end kaasa viia kõigega, mis vees ujub."
* * *
Teos kutsub üles tolerantsile ning võitleb sildistamise vastu, ühtlasi tutvustades subkultuure ja näidates väga paljude noorukite varjatud maailmapilti. Romaanist saab välja lugeda ka seda, et inimesed ei ole need, kes nad paistavad, ning ületamatult raske on kanda ootustele vastamise koormat. Kõigil tegelastel on oma unistused, pettumused, varjatud saladused ja mured ning erinevatel põhjustel "tapetakse" ennast.
"Jääkülm vesi pahises Zenile lagipähe. Kõhnad käed tegid paar abitut liigutust. Värv voolas ojadena mööda kaunist nägu."
"Pole midagi raskemat kui olla isikupäratu. Sest tavaline inimene on müüt, illusioon. Seetõttu polegi kunagi võimalik tavaline olla. Aga nii pole ka võimalik päriselt eriline olla."
Suur osa teosest vaidleb ka inimhingede erilisuse, tavalisuse, isikupäratuse ja isikupära üle."
"Enesetapjates" tuleb ehedalt välja Birk Rohelennu geenitehnoloogi ja reaalainete poole kalduva inimese taust ning tahtmatult trügivad esile ka meenutused mitte nii roosilisest lapsepõlvest ja noorusajast.
"Soo määratletud olemus on vaieldav.
Teaduslikul anatoomial on jalad all senikaua, kuni me vaatleme väliseid sootunnuseid.
Bioloogia hoiab oma positsiooni seni, kuni saame rääkida variatsioonidega kromosoomikompleksidest.
Senikaua, kuni variatsiooniks on kas XX või XY, on asi selge ja kahene.
Mis aga siis, kui valikusse kuuluvad XXY, XYY, XXXY, XXYY?
Rääkimata sellest, et on olemas naisi, kellel on Y-kromosoom, mis siis, et inaktiivne?
Reaalsuses ei eksisteeri kahendsüsteeme.
Ma olen alati võrrelnud ennast oma isaga, jälginud tema käitumismustreid ja üritanud olla temast parem mees."
Tegelaste omavaheliste seoste rägastik, nende mõtted, suhted, unistused ja maailmavaated:
Üks väga olulisi motiive raamatu vältel on Pia hingelind, Must Lind.
"Mõnedel inimestel on hinges linnud. Need on isesugused.
Mõni lind võib oma hiiglaslikel kotkatiibadel kanda rahva südametunnistust. Teine siugleb uhkes üksinduses oma sihvakatel pääsutiibadel. Ja mõni kidurate tiivaköntidega lind ei jaksa oma vikerkaarevärvilist paabulinnusaba ehk maast lahtigi tõmmata.
Ometi on see nendes inimestes olemas.
Lennutunne."
"Mõnedel inimestel on hinges linnud. Need on isesugused.
Mõni lind võib oma hiiglaslikel kotkatiibadel kanda rahva südametunnistust. Teine siugleb uhkes üksinduses oma sihvakatel pääsutiibadel. Ja mõni kidurate tiivaköntidega lind ei jaksa oma vikerkaarevärvilist paabulinnusaba ehk maast lahtigi tõmmata.
Ometi on see nendes inimestes olemas.
Lennutunne."
